tekst

Koguja

Ennäe, väljas on päev ja ikka voolavad veed,
jõgi liikvel näib, kuid meri ei saagi täis.
Ja lendleb lõputu tuul, paljas õhk, ei midagi muud,
ehast koiduni ja jälle ehani.

Ja kõigel on määratud aeg, igal asjal on oma aeg,
aeg sündida, aeg surra, aeg leida, kaotada,
aeg vaikida, aeg rääkida, armastada, vihata,
on aeg leinata ja aeg tantsida.

Oma teed las voolavad veed,
üle puude tuul näitab teed,
lase laps läeb sinna, kus ta tee,
oma aeg maal väärikaks tee.

Ei saa sa kõike kuulda ja sugugi kõike sa ei näe,
sa otsid, teed ja teed, kuid uus pole kunagi see.
Ja inimpõlv, kes elab, on peagi kaduva teel,
mis olnud, saab olema, mis tehtud, tehakse veel.

Oma teed las voolavad veed,
üle puude tuul näitab teed,
lase laps läeb sinna, kus ta tee,
sul on aega jäänud veel.

(2020)

---

Kas selline mu elu siis ongi?

Ma läksin välja samblale,
ei olnud mujal olla,
vaid mets mu vastu võttis nii,
vaid mets mul lasi olla.

Ei küsind tuul, miks värin suul,
kust tuled, laps, me rüppe,
vihm võttis katta silmavee,
mis südamel, teil ütlen:

Kas selline mu elu siis ongi,
et natukene võib ja enamasti peab?
Kas selline see elu siis ongi?
Me mõlemad ju tahame nii head.

Me ümber katk ja katastroof,
kuid tähtsam kõigest ilmast,
mis kuuled sa, kui avan suu,
et kirg ei kaoks su silmast.

Kui hakkaks hammas selle peale,
et ühe mõtte lõpu peale
end uue mõtte algus seab
meil üksi ainiti.

Kas selline mu elu siis ongi,
et natukene võib ja enamasti peab?
Kas selline see elu siis ongi?
Me mõlemad ju tahame nii head.

Ei olnud kahjuks täiuslik
see mees, kes täna tõusis,
nii rõõmsalt päeva tervitas,
sul naeratada jõudis.

Oh millal tuleb päev,
kus ma ei komistaks ja kukuks,
et päris sirge seljaga
mind kallimaks sa kutsuks.

Kas selline mu elu siis ongi,
et natukene võib ja enamasti peab?
Kas selline see elu siis ongi?
Me mõlemad ju tahame nii head.

Kas selline mu elu siis ongi,
et palju on küll head, kuid silma jäävad vead?
Jah, selline see elu siis ongi!
Pärituult nüüd lennaku need read…

(2020)

---

Klaaside kukkudes
kiljuma kippusin,
kildude keskel
end kokku võtsin.

Masinat mõlkides
möirata mõtlesin,
mõlkide keskel
end kokku võtsin.

Sarika süttides
siunata soovisin,
leekide keskel
end kokku võtsin.

Lemmiku lahkudes
lahinal itkesin,
kõvasti nutsin,
end kokku võtsin.

---

Tupiklill (Narcissus fidelio)
(“Väike käsiraamat vähetuntust”)

Tupiklill on tugeva rohelise varrega ja uhke kollase õiega putuktolmlev lill, mille suurimaks saladuseks on tänini selle valivus kasvukoha suhtes. Taim kasvab nimelt vaid tupikteede lõpus. Arvukad katsed seda mujal kasvatada pole hoolimata tugevatest ja mõjusatest väetistest ja suurepärastest elutingimustest erilisi tulemusi andnud ning lill käitub alati justkui ei saaks see kätte vajalikke toitaineid ja päikeseenergiat. On täheldatud ka juhtumeid, kus hoolimata kuudepikkusest põuast vohab tupiklill tupikus kui veekülluses.

Kuulsal legendil kuningas Minose labürindist on ka vähetuntum osa, mis räägib, et lisaks lõngakerale, mis Theseuse labürindist välja juhatas, aitas teda ka labürindis vohava tupiklille magus lõhn. Uhke lille õitsemisaeg kestab märtsist oktoobri keskpaigani ja see võib kasvada kuni pooleteise meetri kõrguseks. Tupiklillest ei ole võimalik valmistada funktsioneerivat õiepulka.

---

Argipäeva manifest

Hämardet toas
laeka manu hiilusin.
Mind, punut patsiga preislast
paelus perifeerne passepilt.

 Elan Platoni biidiriigis.

Biit koidab, lõõm loidab,

frigiidlimiit võidab,
meeled karabahlikult kammitseb.