Hääl
Viiul
Klaver
Argipäeva manifesti tekst sündis pärast eksamisessiooni vara-hommikul rongiga Tartu poole loksudes. Urgitsesime pinginaabriga oma ajusoppides, et leida kõige ekstravagantsemaid sõnu ja need värssi valada, mõnel puhul tuli sõna ise konstrueerida. Tulemuseks ab-surdne poeemike, mis argipäeva vähimalgi määral ei kirjelda. Sellest siis omakorda unistus, et ehk võiks me argipäev just killuke fantaasia-rikkam, absurdsem olla?
Muusika lähtub samast filosoofiast – ehk võiks meid igapäevaselt ümbritsev helidemaailm veidike mitmekesisem olla?
Hämardet toas
laeka manu hiilusin.
Mind, punut patsiga preislast
paelus perifeerne passepilt.
Elan Platoni biidiriigis.
Biit koidab, lõõm loidab,
frigiidlimiit võidab,
meeled karabahlikult kammitseb.
Sulnis suslik mind salamisi silmas,
vältel aja, mil laeka kütkeis.
Liivakell düüneis, uppunud veekell,
lasin mööda elu, mida elanuksin võrkkiiges.