tekst

Klaaside kukkudes
kiljuma kippusin,
kildude keskel
end kokku võtsin.

Masinat mõlkides
möirata mõtlesin,
mõlkide keskel
end kokku võtsin.

Sarika süttides
siunata soovisin,
leekide keskel
end kokku võtsin.

Lemmiku lahkudes
lahinal itkesin,
kõvasti nutsin,
end kokku võtsin.

(2015)


Tupiklill (Narcissus fidelio)
(“Väike käsiraamat vähetuntust”)

Tupiklill on tugeva rohelise varrega ja uhke kollase õiega putuktolmlev lill, mille suurimaks saladuseks on tänini selle valivus kasvukoha suhtes. Taim kasvab nimelt vaid tupikteede lõpus. Arvukad katsed seda mujal kasvatada pole hoolimata tugevatest ja mõjusatest väetistest ja suurepärastest elutingimustest erilisi tulemusi andnud ning lill käitub alati justkui ei saaks see kätte vajalikke toitaineid ja päikeseenergiat. On täheldatud ka juhtumeid, kus hoolimata kuudepikkusest põuast vohab tupiklill tupikus kui veekülluses.

Kuulsal legendil kuningas Minose labürindist on ka vähetuntum osa, mis räägib, et lisaks lõngakerale, mis Theseuse labürindist välja juhatas, aitas teda ka labürindis vohava tupiklille magus lõhn. Uhke lille õitsemisaeg kestab märtsist oktoobri keskpaigani ja see võib kasvada kuni pooleteise meetri kõrguseks. Tupiklillest ei ole võimalik valmistada funktsioneerivat õiepulka.


Argipäeva manifest

Hämardet toas
laeka manu hiilusin.
Mind, punut patsiga preislast
paelus perifeerne passepilt.

 Elan Platoni biidiriigis.
Biit koidab, lõõm loidab,
frigiidlimiit võidab,
meeled karabahlikult kammitseb.

Sulnis suslik mind salamisi silmas
vältel aja, mil laeka kütkeis.
Liivakell düüneis, uppunud veekell,
lasin mööda elu, mida elanuksin võrkkiiges.

(koos Albert Linntamiga, 2011)