guitar, vocals
After visiting the cafe in Tartu to listen to Laurits‘ playing and inspired by Kalju Kangur’s tired-of-life-verses, this song was born, trying to guess the secret of death.
***
Kui siis sel talvepäeval teate saad,
et lahkusin ja mind on pandud hauda.
Sa ära lase leinal võtta maad,
sest lein sööb hinge nagu rooste rauda.
Sa astu vaid, kui lubab külmakraad,
me kohvikusse, istu nurgalauda.
Seal telli mõnus jook ja tubli praad,
päeva auks, mil mind on kantud hauda.
Café noir…
Veel meenutades mind, mu veidrat kihku,
Sa lõbusta end, muiga vaikselt pihku
ja kuulata, kuis möllab lumetorm,
sa kuulata, kuis möllab torm.
Mind mäleta, kuid hetke naudi ise
ja tea, et surm on ainult olemise
üks veidi harjumatum vorm,
üks teine, harjumatum vorm.
M’a fait noir…