blogi

8. jaanuar 2020, Tallinn-Viljandi: kui ei võta pea, võtavad jalad

Sel talvel lund ei ole. Kliima soojeneb, aga libe pole ka. Seega on kauss tasakaalus ja jätkub õõvastav ükskõiksus. Pidin sõitma bussiga kaks peatust ja siis rongile jalutama. Mida tegin mina? Lasin end uinutada hommikuummiku unisest venimisest, ei tajunud peatusevahesid, unustasin end Zetode Püssirohukeldri kontserdile inimesi kutsuma ja ärkasin 1 sekund pärast õiget peatust. Üle jäi vaid 5 minutiga järgmisest kaugest peatusest tagasi rongipeatusse joosta. Kaks pilli käes, kott seljas, täielikus pimeduses konarlikul kruusateel lausvastutuulega, müts tasuks, jopehõlmad lahti. Pole vaja vist öelda, et rongi jõudes kudesin 30 minutit kusagil nurgas enne kui inimese näo uuesti pähe tegin. Aga ma jõudsin! Pea ei võtnud, võtsid jalad ja ma jõudsin! Jõudsin!

9:18


31. märts 2019, Tartu-Tallinn: bim-bam-bum… ahhh, las ta olla

Plirts-plärts, lõpeb märts. Google Calendar on kuulõppude puhul alati eriti morbiidselt hall, ainult viimasel kuupäeval on veel veidike värvi. Teen nüüd kibedasti-kibedasti karmoškaaabitsat edasi, sest inimesed tahta õppida!

8:49


1. mai 2018, Tartu-Laagri: Ka unustuse jõel

Taas on nii, et 1. mai toob “ootamatult” kevade; pigem oodatult järsult. See on nii tore! Eile sai selgeks, et kõik on hästi, aga mulle tundub, et kõik on halvasti. Mida sellisel juhul ette võtta? Sundida end uskuma tundele vastupidist? Ka kirjutasin endale volbripidustuste ajal kirja, mis tähendas mõtete A4-le puistamist. Sealt tuli välja, et kuna distantseerin end aina enam seisukohavõttudest, siis ongi tulemuseks pidetu tunne ja äng. Vaikseid hinnanguid tuleb see-eest lademes, aga see käib pigem käsikäes distantseerumiskunstiga. Püüan’s paremini.

img_20180501_001746
img_20180501_063204

19:08


19. aprill 2018, kodus

Ma olin täiesti veendunud, et aprillipostitus on mul tehtud! 1. aprillil mingi mannetu remargi näol või nii… Igatahes ütles karupoeg Puhh ükskord, et pole võimalik olla kurb, kui sul on õhupall. Mina parafraseeriksin seda kuulsat ütlust: pole võimalik olla päris läbinisti kurb, kui kevad on käes! Käes ta on, kuigi kõik on pruun ja raagus. Suvel vaatan praegu esimestes päikesekiirtes tehtud pilte ja naeran, et näe, külmetas, aga ei olnud nõus uskuma, et on külm. Tegelt on ikka jahedavõitu veel, aga looduses on suured muutused. Nagu igal aastalgi. Igal aastal, mida oodata. Kõige lahedamad on loomulikult linnud, eriti musträstad. Linnud ise on ka toredad, aga see, mis eelkõige lahe on, on loomulikult nende häälitsemine, aka laul. Sakus elades meeldis mulle hommikune linnulaul, aga praegu on kaalukauss õhtuse laulu poole kaldus. Siis kui päike enam väga sooja ei anna, algab suur heliilu.

Lindude teemal ka lõpetan: Keskraamatukokku “Leiutajateküla Lotte” DVD-d tagasi viies nägin – oma silm on kuningas – kuidas Domino-küpsis kajakat taga ajab. Jah, nii mulle tundus, ja lähemale jõudes nii oligi! Ühtegi inimest läheduses polnud, lahtist autoakent samuti mitte, aga ometi veeres väike pruun Domino ja kajakas põgenes selle eest jooksujalu. Päris kaua kestis, kuigi maa polnud märkimisväärselt kaldus. Mina igatahes usun, et küpsis läks omal initsiatiivil liikvele ja kajakas langes varitsuse ohvriks. Mitte mingeid triviaalseid selgitusi, et kellelgi kukkus käest ja kajakas ehmatas ja sulle tundus, et see kestis hästi kaua jne…

17:16


12. märts 2018, EMTA foonika 1

Kevadvihm, prioriteedid, vanaisa sünnipäev.

12:41


1. veebruar 2018, mingi kohvik Tallinnas

Olin nädal aega Maltal ja nägin seal palju loodust ja kultuuri, toonast ja praegust. Kõige tähelepanuväärsemgi kogemus sai mulle osaks Tallinna lennujaama tagasi jõudes, kui tundsin, et olen jõudnud mingile hiiglaslikule pöörlevale rattale üli lähedale. See oli tuttav ratas, seal terendasid möödunud kogemused ja tulekul kohustused ja see oli üli hirmutav. Lennujaamas oli hea ja mugav olla, mugavam kui Maltal, aga lennujaamast väljuda ma ei tahtnud. Järgmisel hommikul oli kohustusteratas täistuuridel tööl ja mingit pääsemisvõimalust enam polnud. Aga mälestus väikesest ajaaknast, mil põgenemine olnuks võimalik, jäi.

blogisse

15:44


7. detsember 2017, Muusikaakadeemia raamatukogu

Vaatan seda maailma justkui vastsündinu silmadega. Kõik – jah, KÕIK – on uhiuus, võõras ja seosetu. Mida see tähendab? See tähendab seda, et kui muidu on minu viis elamiseks toimida paralleelselt kahel reaalsustasandil – esiteks põhilisel tasandil, mille olemus on täielik, täiuslik, igavene, jagamatu ja absoluutne rahu ja side kõigega ning teiseks meile harjumuspärasel nähtaval tasandil, mille olemus on funktsioneerida maailmas olmelisi, bioloogilisi ja esteetilisi sihte taotledes, KUSJUURES häving teisel tasandil või suisa teise tasandi enda häving (nt surm) ei puuduta karvavõrdki esimest ja ainuolulist tasandit – SIIS praeguseks olen kaotamas sidet esimesega ja tundub, et kogu elu ongi ainult see, mida silmadega näeme. Ja see, mida näen, on uhiuus, võõras ja seosetu.

Aga mida see siis ikkagi päriselt tähendab? Elu tundub uhiuus, kuna elan uues kohas (Laagris), õpin uues kohas (EMTAs), olen uues suhtes (juba aasta+), teen uusi asju (lihata toit, trenn, teoreetiline muusika) ja palju vana on jäänud minust väga kaugele – vana elukoht (Tartus – või kus??), vana kool (TÜ? TÜVKA??), vana suhe, vanad asjad (aktiivne korporandielu, aktiivne tööelu). Ehk on see vägivaldne jagada kõike seda vanaks ja uueks? Jah, kui üleminek oleks olnud järkjärguline. Kuna see on toimunud võrdlemisi järsult, siis jagan julgelt.

Näib, justkui minu tutta… aina enam võõrad; ei saa aru, mida ma teen, ehk mis ma olen ja seda ei saagi pahaks panna, kuna minu viimaste aastate valikud professionaalses ja isiklikus elus on olnud enam kui ebastandardsed, ergo raskestimõistetavad. Olen sotsiaalse sümbioosi sooviga muusik ehk teisisõnu algupärast muusikat loov pillimees, kes tahab elada vastastikku austavas suhtes inimestega, kellega lävin. Vett segav kooliaeg Tartus oli – as Hans Gruber put it – benefits of a classical education.

Seosetu tundub elu seetõttu, et panustamise ja vastusaamise vahekorrad on nii mitmes kohas paigast ära. Üks räägib muusikast üht, teine teist, kolmas ei räägi aga teeb, aga tulemus – palju vahtu, vähe villa.

Mis lahendused siis selle plära peale koidavad?

  1. Aeg parandab kõik haavad – pikemas perspektiivis mind jah pole ja siis on suva, aga lühemas perspektiivis armas lahendus, aga aina vähem usutav.
  2. Oota kevadet – langeb liialt kokku eelmise lahendusega.
  3. Ära kuula kedagi ja vaata, mis saab – sama probleem, mis eelmistel.
  4. Tegudele! – Ainus pisutki rehabiliteeriv stsenaarium. Tuleks luua muusikat valmiskujul ja see kuulatavaks muuta.

Aga võib-olla on asi hoopis selles, et – arglik nagu ma olen – kirjutan kõigest muust peale selle, mis mulle praegu tegelikult korda läheb – armastusest.

13:24


26. november 2017, Laagri

…jaa… huuhh! Väga napilt! Veel Laagri rongipeatuses oleks päev tossava kamba tõttu hukka läinud, ent olin varmas märkama-reageerima. Aga tõele au andes sai tänasest suitsuprii (passiivse suitsetamise vaba…) päev lõviosas tänu toas passimisele. Õhtune trenniskäik oleks võinud – aga ei saanud – saatuslikuks. Iga päev nagu slaalomirajal…

22:12


26. november 2017, Tallinn

Kas  t õ e s t i  tuleb sellest suitsuvaba päev…?!

21:15


24. november 2017, Laagri: oot – novembri postitust veel polegi?

Selle puuduse kõrvaldamiseks kaks mõtet:

1) Hommikune äratuskell on kõige õelam leiutis.

2) Kas Justin Bieber on esteetilise ökosüsteemi kormoran?

21:50


24. oktoober 2017, Laagri: half-ass everything

http://mindingourway.com/half-assing-it-with-everything-youve-got/

20:37


4. oktoober 2017, Tartu-Tallinn: vastik vastik vastik sügis

Nii hindasid praegust imeilusat aastaaega keskealised neiud kõrvalpingilt. Aga tegelikult tahtsin ma jagada paari mõtet intervjuust Ahto Lobjakaga.

Esiteks: “Teate ju küll Maslow püramiidi, kus kõige all on WiFi ja aku. Selline eksistents, nagu mu vanaisal, kes parandas hobuseriistu ja vaatas saunaaknast, kuidas jumala linnud lendavad, on ju kadunud.”

Teiseks: “Mul käib siin põder akna tagant läbi, seina sees elavad nastikud, terrassi alt ajasin mingid minema ja täna hommikul lendasid luiged läbi udu. Kohalikud on külatänaval karu ka näinud, hundist rääkimata. […] Selle kõige taustal on Tallinn vahejaam, kus ma pikas perspektiivis ei saa hakkama, sest ma tahan millessegi suuremasse ära kaduda, ja Tallinn on selleks liiga väike. London on selleks suurepärane ja Noarootsi ka, sest siin ei näe sa peaaegu kedagi. Kui loomad välja jätta.”

Ja kolmandaks: “Ema oli seda kohta kümme aastat otsinud ja lõpuks leidiski. Aga kujunes nii, et vanemad käivad siin suve jooksul 3-4 korda. Nii saan siin aeg-ajalt olla koos Kariniga, kelle olemasolu üle enda elus olen äärmiselt õnnelik. See on mul peaaegu, et… Teenimatu õnn.”

Kas õnn peab olema teenitud? Minu arust seisneb õnne olemus selles, et see ei saagi olla teenitud. See lihtsalt… on.

10:27


3. oktoober 2017, Laagri: – – –

Küllalt leidub käsiraamatuid, seminare, veebinare, saateid, õpetusi, blogisid, uudiskirju ja muud müra-mära, mis õpetavad meile,
 
kuidas kujundada endale efektiivsed harjumused, et
hakata mõtlema kiiremini, kõrgemale, kaugemale, et
suuta, jõuda, võida vähema ajaga rohkem, et
saavutada, püstitada, talletada ROHKEM.
 
Aga –
 
kujuta ette, et süda su rinnus ei puhkaks pärast igat kokkutõmmet, vaid üritaks ilma lõdvestumiseta vähema ajaga rohkem oma tööst ära teha. … Kahtlemata oleks tulemuseks vähema ajaga rohkem pöördelisi sündmusi su elus.
 
Niisiis soovin, et oleks kõigi nende edukultuslike ja väga asjalike õpetuste kõrval samasuguses külluses käsiraamatuid, seminare, veebinare, saateid, õpetusi, blogisid, uudiskirju, mis õpetaksid meile,
 
kuidas kujundada enesele efektiivsed harjumused, et
hakata soovi korral mõtlema vähem või üldse mitte (aga sa proovi!), et
end kõigist välistest impulssidest põhjalikult välja lülitada, et
mitte võtta uinudes viimase ja ärgates esimese asjana kätte internetti,
mitte lasta kogu puhkuseks võetud ajal alla voolata tahtmatute ängistavate mõttemustrite solgitorust, et
panna igasugune pingutus lahutamatusse paari samaväärse puhkusega, et
osata magada, et
osata hinge tõmmata, et
osata vältida olemist ‘seal’ ja ‘siis’, kui su lähedased on ‘siin’ ja ‘praegu’.

8:48


27. september 2017, Laagri: Revolutsioon

See postitus siin on ligi kuuajase hoovõtu tulemus. Kui ma poleks FBs näinud, et Ants folgiklubi eventis minu blogi linkinud on, oleksin ilmselt edasi laiselnud ega septembripostitust teinud. Juba 1. septembri pidulikus õhustikus plaanisin kirjutada, sest elus on nii mõndagi muutunud ja olen taas koolipoiss. Jah, öäk. Või – hohoo, hehee, jee! Igatahes on tore rutiin ärgata mingi selgepiirilisemat sorti eesmärgiga ja tegeleda põhitegevusena ainult muusika-teemaliste asjadega. Kuigi tasakaal õppimise ja tegemise vahel on hakanud paigast minema. Arvan, et mida vanemaks inimene saab, seda enam peaks olema rõhuasetus tegemisel ja vähem õppimisel. Kui minul see nii ka oli mõni aeg tagasi, siis nüüd on jälle üks suur õppimine, silmad-kõrvad lahti – mis kahtlemata väga hea – aga loomine on unaruses. See päris ehe, vaba, mida-ma-praegusel-hetkel-üle-kõige-oma-vaba-eluhetkega-teha-tahaksin-ajendil loomine. Õnneks näib mul jätkuvat sirgeselgsust juba siit-sealt nurgatagustest ligi hiilivatele esteetilistele dogmadele jalaga anda ja oma rada käia. Igal juhul on elu kenas rütmis, kui mõned harvad depressiivsed paanika-hüsteeriahood välja arvata. Selle vastu aitab hea tiimitöö kodus, betoondžunglist vanade sõprade väljakaevamine ja korralik kõhutäis puhkust. Homme kavatsen kogu oma kaootilist eksistentsi kenasti pakendatult Tartu Folgiklubi publikule serveerida – kindla peale tuleb sellest midagi unustamatult tabavat.

Eile käisin üle aastate NO99-s “Revolutsiooni” vaatamas. Teater oleks nagu nimme mind manitsenud selle pika pausi tõttu ja lasi läbi elada korraliku piina. Ja minu kaaslase, kellele see oli esmakordne NO-külastus, pani lihtsalt panniga näkku ja kaotas potentsiaalse sõbra. Ehk siis – “Revolutsioon” oli talutavuse piiri kompav ja vahepeal (loe: kogu aeg) süüdimatu näoga seda piiri ületav “asi”. Muigasin lausa mitu korda leidlikkuse tõttu, mis lavalt vastu vaatas, aga kohe kindlasti ei soovita ma selle etenduse vaatamist kellelegi.

Müsli oli ka päris halb, aga elu seevastu… ilus vist.

10:23


15. august 2017, Laagri: The Ram Has Touched The Wall

Vahepeal on Laagrist ära käidud, mitmes-mitmes laagris ja kogutud veel vii-iisakas ports elamusi, mida ma ei hakkagi poole sõnaga riivamisi mainimisega solvama. Täna tuli lõpuks külmkapp koju, mida hoolikalt pesin ja tegelikult tuli koos sellega päris puhkus. Senine suvi on olnud üks toimetamiste jada, aga nüüd on päris päriselt hulk vabu päevi ees. Küllalt raske on selle vabadusega suhestuda, aga ma teen mis suudan.

17:42


19. juuli 2017, Laagri: Mamas, don’t let your babies grow up to be cowboys…

Jne. Uus kodu on sisustatud! Elamine on väike, aga intensiivselt hubane ja armas ja praktiline! Täna said isegi aknad puhtaks pestud. Olen küll sunnitud küllalt tihti (vähemalt suvel) siit ära käima ja nii on juba korralik koduigatsus ka kogu aeg kuklas, aga kokkuvõttes on kõik väga hästi. Täna on kogu päeva mänginud K-ROSE.

23:28


1. juuli 2017, Tallinn: mina jään

Kas ma just jään, aga väga hea tunne on laulupeoga taas seotud olla. Homme on tähtsaim päev, aga täna suures angaaris suppi süüa oli juba tohutult tore. Ja olla tunnistajaks, kuidas kõige erinevamate elukogemuste lisandumine muudab kõiki klassikalisi laulupeolaule tähendusrikkamaks ja liigutavamaks (Mu isamaa on minu arm). Vahepeal jõudis aga minu looming Tartu raekoja kellatorni, mille üle olen ääretult uhke:

Igal suvereedel kl 20

22:02


9. juuni 2017, järgminepeatusJõgeva: kolm õhtuõde

Üleeile õhtul istusin Tallinnas Mustpeade majas pärimusloomingu magistrikontserdil ja mõtlesin, et õhtu hiljem olen juba ise laval, rahvariietes ja 300km kaugemal. Ja nagu sellest veel vähe oleks, üks õhtu veel edasi ja olen liikunud 300km teises suunas, Eesti suuruselt teise saare… mingis paigas, magamiskotis. Ja ikka jõuab selle kõige kestel mõni kits auto ette hüpata. Auto pääses šokiga.

7:49


1. juuni 2017, Tartus: durm und strang

Kui mai algas kohe suviselt, siis juuni sügiselt. Sügiseseselt. Töös on sämplikollaaž “Ööbiku uksed” ja debüüt tereminile tööpealkirjaga “T(h)ere”.

13:11


2. mai 2017, Tartus: soe, soe, soe

Teine kevade päev. Selge on, et kõige kurja juur oligi viibinud kevad. Rattasõit läbi Tartu linna (ainult 1 suitsetajaga kohtudes!) oli sulaselge kergus ise. Vahe on vaid temperatuuris! Lõppes varahommikune Kiiora proov. Üks valge triibuline kass päevitas aial istudes.

10:44


1. mai 2017, Tartus: blrblrbrlrblp-ah-hah-aa!

Kirjutan praegu, kuna kätte jõudis vahva maikuu, saan selle kuu sissekande tehtud ja lisaks on ka, mida kirjutada. Täna algas aprillis nii palju viibinud kevad! Läks soojemaks ja ilusamaks. Päeval avati Karlova sadama navigatsioonihooaeg, oli tore pidu, kuigi tervis oli päris kehv. Õhtune õueskäik ja vanaonu 100. sünniaastapäeva tähistamine küünlatuledes surnuaial oli võluv ja kosutav. Seltsiks mitmed õhtused tegusad kassid. Panen juurde muusikat ka. See on kummaline, ent ehedalt kaasahaarav lugu, mis omal moel kogu tänavust kevadet ja neid tegemisi iseloomustab.

23:01


17. aprill 2017, Tartus: tünjas paharet

Etteütlus 2011: “Peatselt jõuti õudsesse orgu, mille õhk kubises kärbseist ja kus salkkonda matkajaid tervitas mõttetuid sõnu pobisev tünjas paharet.”

12:02


6. aprill 2017, Tartus: kriiiuks, klõmps, plahh

Läks paar aastat, et end kokku võtta ja see ära teha:

Kui palju on hääli, mille tunneme une pealt ära! Teki sahin, seljakoti põrandale kukkumise hääl, ukselink, trepiastme kriuks, loputuskasti täitumine, sahtlite avamise helid, jope nagisse riputamise kõla, külmkapiukse vaikselt sulgumine, külmkapiuks valjult kinni koos järgneva purkide värisemisega kapis – ja nii edasi!

Mind paelusid kõige enam uksed, mõne avamine, mõne sulgemine, aga kõige rohkem armas köögiuks, mille kordumatu heli tuleviku tarbeks (?) talletada tahtsin. Vanad välisuksed on ju juba läinud koos oma meeldejääva kõlaga. Sellest on tuline, korvamatu kahju.

Kadunud aja püüdmine on totter tegevus, ent ometi nii ahvatlev; täis illusioone, et mälestusi on võimalik ehedal kujul purki panna, selleks, et… milleks? Ometi võtsin asja ette, kinnitasin mikrofoni statiivile ja hakkasin mööda maja käima, et kõigi uste (ja akna, pliidiukse ja puudekasti) hääled kinni püüda.

Kui erinev võib olla üks tuttav hääl! Kõige iseloomulikuma ukselingilogina salvestamiseks läks ikka rohkem kui paar katset. Selgus, et mällu on jäänud vaid kõige sagedasem variant ühest uksest, see kõige iseloomulikum. Ja et üks uks ei teegi kogu aeg ühte ja sama häält. Nii on ka need „kogu aeg“ kõlavad olmehelid ühtaegu nii väga püüdmatud.

Ja üleüldse – kui uskumatult palju võib olla ühes majapidamises uksi!

Lisaks foley-artisti töö nuusutamisele sain vahva sample’ite panga omanikuks, millega põnevat kompositsiooniprojekti „Ööbiku uksed“ jätkata.

21:09


14. märts 2017, Tartus: kolm ERMi

Sain täna A4 paberil kirja, mille teksti font (käsitsi) umbes 5 või väiksem. Pikk kiri oli. Ja südamlik. Käisin täna Eesti Rahva Muuseumi raamatukogu avamisel viiulit mängimas. Õdus. Homme lähen ERMi teatrisse, kauaoodatud Jaak Printsi “Kodumaa karjeid” vaatama. Ja ülehomseks sain täna kaks priipääset muuseumisse endasse, kuna pole seal veel põhiasja – näituseid – näinud. Sünnipäev hüüab tulles!

20:18


25. veebruar 2017, Tartus

Kui tegemist vajavate asjade nimekirja on kuhjunud rohkem kui 7 ülesannet, siis tekib tunne, nagu tahaks hirmsasti süüa, aga ükski toit pole piisavalt ahvatlev.

14:32


8. veebruar 2017, Tartust Viljandisse

Palun võrrelda selle kirjatüki pealkirja eelmisega. Saabki pool lugu kätte, st sõidan Tartu ja Viljandi vahet, kuna Tartus on elu, Viljandis kool & kool pole sealjuures elu. Kuigi hirmus tore oleks, kui “TÜ”VKA oma vahvate inimestega just Tartus asuks. Pole kolme ridagi kirjutanud, juba luiskan. Sest Tartu ja Viljandi vahet sõitmine pole kaugeltki pool lugu, sest lugu on märksa suurem. Täna on teine päiksepaisteline päev, päeva peale ja eriti toas tuleb juba kevade tunne. Just – kui ma möödunud jõule novembris ette läbi ei elanud, nagu harilikult kombeks, siis kevadet elan ette läbi iga linnulaulukatke katke peale.

img_20170208_081639-lai

Paari nädala pärast esitlen oma klaveripalade kogumikku ja saan lõpuks ära süüa Mozartkugelni, mille seks puhuks 2015. aastal hankisin. Paarispakendis. Esimese sõin ära karmoškakogumiku valmides. Kontrollisin – parim enne on ammu möödas, aga martsipan ja šokolaad vaevalt, et mu mürgitavad. Eriti stiilne oleks muidugi publiku ees äkiline toidumürgitus saada, tõesti. Mõtlen, mis siis kui oleks ka karmoškakogumiku esitlemise suure kella külge pannud, kas oleks samasugune töö ja huvi? Vaatamata nullilähedasele promole tuleb siit-sealt selle kohta päris tihti küsimisi, et kas oleks võimalik saada… Vaatamata uhkele projektile mõtlen täitsa julgelt juba järgmiste loominguliste ettevõtmiste peale ja sellele, kuidas enda valitud alal ikka tublimaks ja targemaks saada. Unustamata kuldreeglit, mille väljamõtlemisele 4 aastat läks.

Hea soe on kirjutada, sellest ka pikem tekst kui plaanitud. Esialgu oli kavas kirjutada vaid päiksest ja kevadest ehk sellest, mis kohe ilma pikema jututa puudutab. Päike, mitte jutt.

8:55


1. jaanuar 2017, Viljandist Tartusse

“Piu-pau” on vene keeles “pif-paf”. Õues on soe ja sajab sooja vihma, lõhn on päriselt suvine. 2007, kui Siim tööõpetuses oma ilusale laekale veel ilusamalt aastaarvu põletas, oli kümme aastat tagasi. Uue aastaga on täiega uue lootuse tunne.

11:54


11. detsember 2016, Tallinn: Muusikaline emakeel

Mõistet „muusikaline emakeel“ kasutatakse (pärimus)muusika ja stiilide pärinemise diskursustes üsna sagedasti, aga mulle näib, et mõistest libisetakse suurema süvenemiseta üle, kuna see on kasutamiseks mõnusalt poeetiline ja tabav, aga… mida see siis tabab? Ehk on ülelibisemise põhjuste seas ka lihtne tõsiasi, et muusikalise emakeele olemus ongi nii palju sügav, et vajab eraldi tähelepanu?

Tundub, et lahtimõtestamist tasuks alustada emakeelest. See on teatavasti keel, mille inimene õpib ära esimesena, tihti on see lapse kodune keel, mida räägivad ta vanemad. Kuigi emakeelt on harilikult üks, võib koduseid keeli olla ka mitu. Nii võiks siis muusikalise emakeele all mõista muusikat, mida inimene esimestes eluetappides teatava regulaarsusega kuuleb, või mille tegemisel ka osaleb. Muusikaline emakeel avaldub muusika tarbijate puhul eelkõige nende muusikamaitses ja kuulamisharjumustes, muusika interpreteerijate puhul lisaks veel repertuaarivalikus, isiklikus stiilis ja muusikatunnetuses, kuid ehk põnevaimgi on selle roll muusika loojate puhul. Täielikus vabaduses luua uusi helisid on just muusikaline emakeel see, mis määrab vaikimisi ära paljud valikud, mis muusikaloomes tehakse.

Lähme konkreetsemaks. Eestlaste emakeel on suuremalt jaolt eesti keel. Eestlaste muusikaline emakeel on samuti üsna selgelt piiritletav, aga seda vaid üle saja aasta taguste protsessideni. 19. ja 20. sajandi vahetuseni kasvas maarahvas üles sellega, mida nimetame täna pärimusmuusikaks – regilaulud tööde ja tähtpäevade juures ning lihtsad pillilood lihtsatel pillidel. Kokkupuude kõrgklassi (lääne) muusikaga oli ka siinsel aadlil väike, rääkimata alamkihist, kel baltisakslastega korralik sotsiaalne distants. Asi muutub aga põnevaks rahvusliku ärkamisajaga, kui hakkas levima muusikaharidus, laulu- ja pillikoorid ning kerkisid esile esimesed heliloojad-asjaarmastajad. Korrapärase muusikahariduse levikuga sai kutseliste muusikute esimese muusikalise keele kõrval aina tähtsamaks kunstmuusika, sageli klassikalistel instrumentidel või koori esitatuna. Muusikaliste keelte paljusus kasvas kiirelt läbi kogu 20. sajandi seoses infovahetuse kiirenemise, läände orienteerumise (omariiklus) ja muusikastiilide tohutu mitmekesistumisega kogu maailmas ja seda mitte enam vaid elukutseliste muusikute seas vaid kogu ühiskonnas. Tundub, et just kõigi nende sajandi jooksul aset leidnud protsesside käigus hääbus eestlaste üks ühine muusikaline emakeel lõplikult ning selle asemele ilmus paljudest uutest muusikalistest keeltest tekkinud uus hübriidne muusikaline emakeel. Loomulikult võis see iga inimese puhul tugevalt varieeruda, kuid keskmist eestlast mõjutasid kindlasti märkimisväärsel määral uuem rahvalaul, esilekerkiv levimuusika ja tantsumuusika, klassikaline muusika. Lõplikult lõi asjad sassi ajastu, mil mistahes muusika kättesaadavus pole reakodanikule mingi probleem.

Ometi ei tähenda erineva muusika rohkus ja ligipääsetavus seda, et kõigil 20. sajandi lõpuosas ja hiljem sündinuil oleks loomulik kontakt ja suurepärane mõistmine kõigi muusikastiilide suhtes. Meeletu variatsiooni on saavutanud lihtsalt iga üksiku inimese muusikaline keskkond, kus ta üles kasvas. Ühendavaks lüliks võib siin lisaks teatud subkultuuridele (klassikalist muusikat hindavad ringkonnad, rokki ülistavad suhtluskonnad) pidada vaid põlvkondi – ühel ajal sündinud inimestel on tänu massimeediale muusikalises emakeeles teatav ühisosa. Eestlastel on selleks kindlasti laulupidudega edasi kantud koorilaulutraditsioon, aga ehk lihtsamgi on määratleda ühist kuulamispagasit ja muusikatunnetust just kümnendite kaupa: seitsmekümnendad, kaheksakümnendad, üheksakümnendad jne. Juba üheksakümnendatest alates on paljude alternatiivsete muusikastiilide (vanamuusika, folk, elektrooniline muusika, räpp jne) marginaalse staatuse järkjärguline kadumine viinud selleni, et publiku seas seni domineerinud suurkujud klassikaline ja popmuusika on hegemoonid veel vaid inertsist ning muusikaline mitmekesisus omandab aina kaalukamat tähendust. Nii tulebki käesoleval sajandil rääkida muusikalisest emakeelest ikkagi iga inimese puhul eraldi.

Õppides üksjagu kindlapiirilisel muusikaõppekaval – olgu selleks siis näiteks klassikaline, pärimus- või rütmimuusika – on raske saavutada tõeliselt loomulikku kontakti stiiliga, selle mõistmist ja veenvat esitust, kui muusiku enda muusikaline emakeel õpitavast voolust väga kaugele jääb. Üheksakümnendate popmuusika ja Hollywoodi filmidega sirgunud inimesel on eesti pärimusmuusika õppimine seepärast tõsiselt raskendatud. Teda võivad aidata küll näiteks seigad suguvõsa vanemate liikmetega pidudelt, kus endisaegsed (laulu)traditsioonid veel teatud määral elus on, kuid sedagi on võrreldes õpitavaga vähe ja tegelikkuses õpitakse nii täiesti uut keelt. Samamoodi õpivad mõned noorima põlve väliseestlased uut võõrkeelt – eesti keelt – mis justkui peaks olema või oli nende emakeel. Klassikalise muusika õppijail on olukord veelgi raskem. Ajastu, mil see muusika oli üldlevinud ja domineeriv, on ammu möödanik ja kogu muusikaline materjal on õpitud sajanditetagustest märkmetest – nootidest. Seega saab klassikalist muusikat õigusega määratleda kunstmuusikaks, sest selle olemus on paljuski mõõdetud, detailideni kirjeldatud, noodikirjast ellu toodud, kogemusliku taustata oma parema arusaama järgi interpreteeritud. Märksa lihtsam on rütmimuusikute olukord, kuna valdava osa möödunud sajandi lõpus sündinud inimeste muusikalise emakeele moodustab just suuresti selline helikeel. Nii saadakse jazzi, roki, popi jt stiilide esitamisega hakkama küllaltki palju loomupärasemalt ja kindlasti ei tähenda õpingud erinevalt kahest eelnevalt kirjeldatud muusikavoolust millegi ebamaisega tutvumist, millegi eksootilise kodustamist. Nii on ainult loomulik, et rütmimuusikale tuginevad ja rahvamuusikast inspireeritud töötlused ja seaded on kerged tekkima ja praeguseks juba väga laialt levinud. Huvitav on aga, et see tendents pole klassikalise muusika puhul niivõrd kanda kinnitanud. Erinevalt pärimusmuusikast on ilmselt klassikalises muusikas suurem austus autori täpselt fikseeritud loomingu suhtes ja stiile segavad interpreteeringud seega tagaplaanil.

Erinevatel eluetappidel olen pidanud enda muusikaliseks emakeeleks klassikalist muusikat, filmimuusikat, (seto) pärimusmuusikat ja palju muudki. Nüüd märksa ausamalt asjasse süüvides, usun, et sarnaselt eakaaslastega (olen sündinud 1992. aastal) on mu muusikaline emakeel korralik virvarr, stiilide ja kogemuste segu. Esialgu ümbritsesid mind lastelaulud, ema lauldud (une)laulud, raadiost ja kodus arvukatelt kassettidelt ja vinüülidelt kõlav üheksakümnendate levimuusika. Selle juurde käis kindlasti suguvõsa ja perepidudel kõlav laulurepertuaar, mille saatjaks enamasti akordion, aga ka tähtpäevadega seotud muusika: jõululaulud, sünnipäevalaulud, mardi- ja kadrilaulud. Selgem joon muusikalisse keskkonda, milles kasvasin, tuli kooliminekuga, kui algasid ühtlasi mu viiuliõpingud. Tutvusin klassikalise muusikaga ja sattusid sügavasse vaimustusse Mozartist. Siis teadsin esimest korda kindlalt, et soovin saada heliloojaks, sest ise helide loomine ja kombineerimine oli vaimustavaim asi, mida olin seni kohanud. Huvitav, et just klassikaline muusika minu jaoks sellist vabadust esindas. Võib-olla oli tegu siiski puhtalt loomise imiteerimisega. Igatahes käisin kooliteed kohusetundlikult edasi ja oma jälje see minusse jättis. Klassikaline muusika on kindel osa minu muusikalisest identiteedist ja kujunemisloost. Varsti pärast muusikakooli algust jõudsin ka rahvamuusikani. Algul rangete ja nõukogudeaegsele esteetikale tuginevate kapelliseadete kaudu, hiljem juba vabama ja autentsema lähenemisega. Minu muusikaõpingute jooksul on klassikaline ja pärimusmuusika jäänud siiani võrdseteks ja teineteist esteetiliselt ja filosoofiliselt täiendavateks partneriteks. Erinevalt paljudest eakaaslastest sõbrunesin rütmimuusikaga teadlikumalt alles põhikooli keskpaigas ja ka siis väga valivalt.

Kuna õppisin muusikakoolis lühikeste alustamisaegade vahedega nii keel-, klahv- kui ka puhkpilli ning laulsin ka kooris, siis pole muusika minu jaoks saavutanud vääramatut seost ühe pilli või pilliliigiga ja säilinud on helidemaailma universaalsus, tämbrite võrdsus, mitmekesisus. Raske öelda, kas ühe kindla ja koduse pilliliigi puudumine loomingulise toetuspunktina on helilooja töö puhul pigem kasulik või kahjulik.

Nii on nooruses erinevate muusikastiilidega kokkupuutumine olnud kui üks suur keelekümblus, kus õpin paralleelselt paljusid erinevaid keeli – või äkki pigem nende keelte segu – rääkima. Usun, et pea võimatu on leida minu eakaaslasi, kelle muusikaline emakeel on midagi ligilähedaseltki sarnast sellega, mis on eestlastel ajalooliselt olnud. Täidetud peaks olema kaks kriteeriumit: isoleeritus massimeediast ja ümbritsetus elavast regilaulutraditsioonist. Ometi saavad näiteks Setomaal elavad noored märkimisväärsel määral osa elavast pärimusest, mis avaldab kindlasti mõju ka nende muusikalisele emakeelele; olen selle avaldumise tunnistajaks olnud näiteks muusikaõpingute puhul. See on põnev fenomen, mis väärib kindlasti eraldi käsitlemist.

Ausa eneseanalüüsi tulemusel selgunud muusikalise emakeele olemus võimaldab inimesel veel ausamalt muusikaga suhestuda. Enda muusikalist kujunemislugu tundes jäävad selle võrdväärsed osad maha salgamata, mis võib juhtuda, kui satutakse vaimustusse ühest stiilist, mis kipub sellega tegeleja identiteedi kallale. Seda võib täheldada alternatiivsete muusikastiilidega seotud subkultuuride puhul, aga ka näiteks pärimusmuusikas, kui hakata tõsimeeli uskuma, et enda kodukandi (mida ehk kunagi külastatudki pole) pärimus ja kõik külaühiskonnaga seotu ongi ideaal nii elus kui muusikas. Tõele au andes oleme kõik täna siiski kultuuride ja voolude paljususe esindajad, mis ei tähenda muidugi, et igaüks ei võiks uurida või viljeleda endale meelepärast stiili. Lihtsalt, mida teadlikum on muusik end mõjutanud ja mõjutavatest teguritest ning muusikaliste suundade ja nähtuse eripäradest, seda parem on tulemus, mille iganes poole ta ka ei püüdle.

 17:03

27. oktoober 2016, Viljandi: Winds and Tides Permitting
Iga käik, matkake, ekskursioon, reis tekitab nii palju uusi muljeid, et elu saab kohe märksa rikkamaks. Ja aeg näib aeglasemalt kulgevat. Kas või kahe ja poole tunnine väljasõit kodulähedasse metsa meenub veel tükka aega hiljem, nagu oleks tegu olnud poolenädalase raske matkaga. Seega, kui teha iga päev paaritunnine “reis” kuhugi ja niiviisi, nagu varem pole kogenud, muutub nädal kuupikkuseks! Tegudele.
Üldist:
1) Kui näen suudlevat paari, on hea tunne, et elu kasutatakse sihtotstarbeliselt.
2) Kui näen Star Warsi teemalise särgiga poissi, olen rahul, et mees on heades kätes.
3) Kui Skype’i vestlus on juba igapäevategevuste blogi, siis ongi päris blogi roll olla aeg-aegne üldisemate mõtete kirjalik toetamiskoht.
4) “Kes ühe lego üle ei rõõmusta, see juurde ka ei saa.”

29. august 2016, Viljandi: president jäi riigikogus valimata

Nii palju planeeritud ent samas detailides ootamatuid muutusi leiab praegu aset ja raske on mõtteid ja juttu selgelt piiritleda. Ees ootab kolmas öö uues Viljandi kodus, mille teise korruse aknast paistavad kirjeldamatult sümpaatsed Elroni porgandid, mis inimesi Viljandi ja pealinna vahet sõidutavad. Täna oli ka esimene koolipäev esmakursuslastele Viljandi Kultuuriakadeemias – seega mitte minule! Ometi suutsin oma eesootavat aastat mitme üliolulise abikäega piiritleda, nii palju kui üht totaalset udu piiritleda saab ja sellest oli enda plaanide mõtestamisel suur abi. Elan ja õpin Viljandis.

Veel tähistasin täna esimest pulma-aastapäeva, milleks sobis uus tegus algus uues linnas ja uues koolis toreda kodukootud õhtusöögi ja kuningliku liiliaga suurepäraselt. Suur ja rusuv suve-limbo sai läbi psüühikat päris 100% kreeni ajamata, samas algab/jätkub 9-kuune akadeemiline limbo, mis tõotab olla omamoodi ootamatusist tulvil. Viimati pidasin 15-kuulist pausi õppimisest ajateenistuse ajal immatrikuleeritult, nüüd tuleb sama asi läbi teha eksmatrikuleeritult õppides ja edenedes. Hästi olles.

21:31


13. august 2016, liikvel: Uskhumatu!

Tõeliselt meeldiv! Elu pole kaugeltki tuim, pakub palju, ent ise võtta oskamata poleks asjad sugugi sedasi. Suve algul toimunud erialalise kannapöörde tagajärjed poleks ehk kõrvaltvaataja hinnangul kõigest mõne kuuga jõudnud mõju avaldama hakata, aga tegelikult on asi hoopis ristivastupidine. Iga päev toob midagi täiesti enneolematut, ebaminulikku ja imelist. Raske uskuda, kerge nautida.

Kell on 6:18, hakkan jõudma Tartu-Tallinn rongiga Kärkna kanti ja meenutan viimast kahte päeva, mis tõid endaga pulma Sangaste muinasjutulises lossis, jalutuskäigu Lätti, punktipanemise kaua laagerdunud hingelähedasele Vihmasele Tartule, selle montaažile järgnenud heinamaal ööbimiseks kujunenud ööpikniku perseiididega ja uued muusikalised tutvused – nii 88-klahvilised kui ka kahejalgsed.

Teenimatult on kajastamata jäänud eredad elamused soolojalgrattamatkal Lellest Iklasse ja sealt Pärnusse, mis kõigi külluslike kogemuste juures viisid mind unustamatusse Laiksaare metsaonni; eepilised esinemiselamused Zetodega Viljandis ja Kärlas; Seto Kuningriigi juhtimine Eveliniga ja kevadtalvise elu mõtte pärjamine parima seto-teemalise bakalaureusetöö tiitliga, rääkimata argistest kannapööretest une-, spordi- ja söögirežiimides.

Viimase asjana jõudsin unes näha uut kodu Viljandis, mis jõudis juba seostuda rongile hilinemise paanikaga.

6:27


28. juuni 2016, Tartu-Laeva: metsvint

Matkata? Jah!

Õõõ… midagi kodulähedast, st rattaga ligipääsetavat Tartu maakonnas… ahaa! Selli-Sillaotsa matkarada Laeva vallas tundub mõistlik. Natuke kaugel on linnast, rong ka lähedal ei peatu, aga noh, mis see 20km sinna siis visata. Aa, 30 hoopis. Siiski tundub tore, sest läheb rabast läbi. RMK metsamatkarajad kipuvad olema tuimad võsased kruusateesihid, aga kui raba – ja vaatlustorn! – mängus on, siis on oodata nii mõndagi. Oi-oi, enamus teest tuleb sõita Tartu-Tallinna maanteel; see küll rõõmustav pole. Aga ühtki teist teed sinna ei vii ka!

Alustasin kl 9 ja 10 vahel.

Tuli välja, et poole suurest maanteest saab üle lasta. Sõida ainult Ilmatsallu, naudi pastoraalseid stseene ja siis kui ikka ÜLDSE enam ei saa, kasuta riiklikku magistraali. Tee Ilmatsallu pakkus galaktiliste kontaktidega lehmi, mõnusa saarerohke järvekese ja palju põllumajandusmaad.

DSC00280
Juba parem kui linn
DSC00287
Lehmad oma UFO-angaari ees poseerimas
DSC00289
Ilmatsalu järve fantastilised väikesaared

Ühel hetkel jõudis suur maanteetrass siiski kätte (kuigi liiklusmärgid väitsid mind tupikusse suunduvat) ja toredat polnud selles midagi. Asfalt oli küll rattale soodsam kui kruus, aga – kui öeldakse, et seltsis segasem, siis Tartu-Tallinna maanteel see ei kehti. Saamaks aru, kuhu ma tegelikult sattunud olen, tegin peatuse sümpaatse mälestusmärgi juures ja uurisin interneti abil asja.

DSC00292
Mina ja rändur? Üsna õudsest asjast jutustas see mälestuskivi küll…

Selgus ainult nii palju, et pedaali pressida tuleb palju. Tee jätkus pika ja tuima sirgega, kuni avastasin end Californiast!

DSC00296
Üks neist kohtadest, mida alati vaatad, aga kus kunagi ei käi. Enam mitte!

DSC00294Jätsin O-tähe tagaküljele sentimeetrise läbimõõduga Tolliliidu-triskele. Allaminek oli paras katsumus, kiviklibune ja märkimisväärselt järsk. Olin õigest teeotsast pisut mööda pannud, aga kõigest paarisaja meetriga. Kergendus kõrvalteele jõudmisest oli suur! Ees ootas õnnis vaikus. Tuulemüha, rääkimata mootorilärmist, pole päris minu teetass. Peagi kujunes kõrvaltee ligi kümnekilomeetriseks kruusaseks metsasihiks! Areenile astus tuim tahtejõud ja mõistus lülitus standby’le.

DSC00301
Seda pilti tehes vasardas peas vaid üks mõte – ma poleks pidanud peatuma. Kotkasuurustele parmudele see peatus küll meeldis.

Pärast sellist sirget mõnda (asustatud) talu näha oli täitsa kummastav, sest – siin ju küll kedagi ei ela! Märkamatult jõudiski kätte RMK parkimisplatsike ja võisin rattad jalgade vastu vahetada. Truu sinine suksu heitis puhkama.

DSC00302

DSC00303DSC00304DSC00305

Tahtsin magusa lõppu jätta ja asusin läbima rada vastassuunas. See tähendas veel kilomeetrit tuima kruusa, mille käigus aga lepa ja jalaka leheotsi korralikult eristama õppisin. Üleminek madalsoisele õpperajale oli järsk ja sääsene.

DSC00311

Internetis punase tekstina rippunud hoiatus laudtee kehva seisukorra kohta oli pisut ülepaisutatud, sest laudtee ei katkenud (peaaegu) kordagi ja oli lihtsalt natuke väsinud väljanägemisega. Ja kohe esimesel soosaarel kohtasin klassitäit lapsi koos õpetajatega!

DSC00313

Laudtee oli rajatud tõeliselt märja pinnase kohale – tegu oli ikkagi madalsooga, kus vett palju näha. Vähegi kõrgemate kohtade peal oli matkaja jalga toetamas lirtsuv lõpututest mustikaväljadest ja naljakatest paksukestest infotulpadest ääristatud jalgrada.

DSC00314DSC00316

DSC00317Järgmise laudteejupiga algas tõeline rahu.

DSC00328
Harjumatult ja ebarabalikult kõrkjane

DSC00319DSC00324DSC00325DSC00326DSC00327

Jõudsin kõige kaugemasse punkti kodust sel päeval. Mõnus ürgne saareke.

Pisut kahju oli, et viimane korralik veesilm jäi Ilmatsallu. Ometi oli Laeva soos veele ligipääs olemas ja sain ennast mõnusalt värskendada. Entusiastlikult jalatseid ja riideid seljast kakkudes suutsin vasaku käelaba karedaks muutunud laudtee vastu pinnuliseks libistada. Lõunapausiks jätkus pintsettidega tegevust pikemaks ajaks! Väike lombike toimis suurepäraselt ja enesetunne paranes korralikult.

DSC00330
Värskendav bassein

Kätte jõudis magustoiduaeg – vaatetorn rabaraja lõpus!

DSC00332DSC00334DSC00336

Söömine oli kogu matka kõige nürim osa, sest erilist isu polnud ja kõik maitsed tõid endaga ülevoolavalt linnahõngu kaasa. Pressisin siis kraami kõhtu ja nautisin uut perspektiivi rabale.

DSC00348
Varem kohatud kooliõpilased sõid siin küll ainult saiakesi!
DSC00353
Parim asi keskmises pudelis

DSC00343DSC00344

Kell 13:45 hakkas puhuma hea soe tuul, aga ilma liikumata oli ka kuidagi kummaline olla. Kuulasin-õppisin pisut linnulaulu (ära tundma, mitte järele tegema) ja jätsin kobaka vaatetorniga hüvasti.

DSC00358
Mõista-mõista! Mis lohkudega on tegu? Vastus postituse lõpus.

DSC00360Kohtusin taas oma rattaga ja igasuguste kummaliste mõtete vältimiseks pressisin poole Tartu-Tallinna maantee peale järjest täiskiirusel sõita ja võtsin alles siis tempot pisut alla. Laibaloendur tiksus ühe jänesega 3 peale.

DSC00370
Sildi ees tundub ohtlikum kui sillal

Avastasin võimaluse kohe pärast Kärevere silda võpsikusse kruusateele keerata ja sain seetõttu magistraaliga oodatust varem hüvasti jätta. Sealne RMK “matkarada” oli aga paras labürint ja tõi kaasa veel paar vaatlustorni.

DSC00372DSC00373DSC00375Ilmatsalu järvekeses käisin ujumas, mis aga olemist palju värskemaks ei teinud. Oma osa värskusest andis hoopis külm limonaad veidi enne Tartut.

DSC00376
Tammelinna Eiffel paistab

Koju jõudsin kl 18 paiku, aga selle ülevaate koostamise idee oli tekkinud juba vahetult pärast starti!

DSC00386
Väsinud, aga VÄGA õnnelik

23:32

Vastus: lohke kasutati kartulite hoidmiseks ja hiljem rebaseurgudena!


8. juuni 2016, Tartus: Was both wonderful and horrifying

Kõik mured, mis eelmises postituses kajastatud, on lahenenud! Pealegi igati ootuspäraselt, positiivselt. Ülikoolikohustused on selja taga, 22. juunil antakse mulle diplom cum laude. Teeb rõõmsaks! Eile koostasin enda ülikoolis tehtud kirjalikest töödest punaste kaantega lõputöö moodi kogumiku, vahele kommentaare ainete-õppejõudude kohta ja lõppu fotosid õppimisest, ülikoolindusest. Väga hea kokkuvõte, tänu sellele ei pea väga rohkem süvenema ja mõtisklema, mis see ülikool siis oligi nüüd. Kõik ümbritsev virr-varr jääb niikuinii meelde, aga sisu on nüüd ka kindlate kaante vahele pandud.

14:08


29. mai 2016, Tartus: If you only knew the power of the dark side!

Kahe kuu eest targutasin siin, et tubased tööd tuleb enne ilmade liigkevadistumist lõpetada. Tõele au andes, saingi sellega hakkama, vähemalt ses mastaabis, mis minu võimuses. Misso ja Pankjavitsa identiteedikriis on minu jaoks minevik, lõputöö on esitatud, huvilised kiigake värskesse Setomaa ajalehte, kus on teema vähemakadeemilises (kuid see-eest seto keeles) kõnepruugis lahti kirjutatud.

Kevade asemel tuli 1. maiga suvi ja kestab siiani. Sellega seoses – mitte-minu-võimuses-osa tubastest töödest aka “sess” kestab viimaseid päevi ja hammustas ennustatult 2 nädalat aasta kõige ilusamast ajast. Halisemise lõpetan nüüd, sest ainus, mis aitab, on tegevusplaanile truuksjäämine, ergo asjade ärategemine. Kogu mu ajaloostuudiumi lõppakord, Euroopa pronksi- ja rauaaja eksam on ülehomme ja sellest sõltub nii mõndagi. Kui hästi läheb (A), siis avaldan saladuse; kui ei (B), siis kurdan lihtsalt, et 2-punktine kaotus eksamikesel põhjustas 0,02 keskmise hinde palliga cum laudest ilmajäämise. A ja B pole variantide tähistused vaid hinded. Noateral ex machina.

Ahjaa. Siis on ka veel lõputöö kaitsmine 3. juunil. Kuid, vaadake, sellega, muuseas, on nii, hea lugeja, et kirjalikule tööle pannakse punkt. Eksamiks õppimisele pole punkti võimalik panna. Nii kestab stress kohtuotsuse teatavakstegemiseni.

22:55


23. märts 2016, Tartus: bim bam bum

Brüsselis plahvatasid pommid. PM Online kajastas seda väga suurelt. PM Offline’i esileht oli vähemalt sama šokeeriv kui 12. septembril 2001. Kas meedia puhub sündmust suuremaks kui see oli ja teenib seega ründajate huve? Kas surma on võimalik üldse suuremaks puhuda? Ilmselt peaks siiski mõtlema, kui hirmus sündmus meediale koduste vahenditega verdtarretavaks muudetakse.

Tubased tööd tuleb enne ilmade liigkevadistumist (sic!) lõpetada. Seega pean esimeste mõnusate päikesekiirtega koopas istuma ja Pankjavitsa-Misso sajanditaguse identiteedikriisiga tegelema. #bakatöö

Vaatasime sünnipäevaööl 1980. aasta linateost “Forbidden Zone”. Kui sa arvasid, et oled oma pika elu jooksul küllalt näinud, siis sa eksid rängalt. Väga!

13:36


7. detsember 2015, Tartus: 4, 3, 2, 1…

Käisin öösel Inglismaal. Londonis olin hädas taksole saamisega, sest astusin pidevalt ligi seisvatele, aga paraku tühjadele masinatele. Sain oma veast aru ja viipasin tänavaveeres käega ja kohe naeratas õnn. Kuna lennuki saabumisest bussi väljumiseni (pidin sõitma Bristolisse) oli vaid 10 minutit, siis tegin kiiresti. Juht oli sõbralik, viis mu “Londoni bussijaama”, mis nägi välja pisut väiksem kui Kuressaare bussijaam. Taksojuhile makstes avastasin, et mul oli sularaha küll piisavalt, aga vaid eurod ja rublad. Meenus, et käibib teine valuuta. Aga taksojuht oli endiselt sõbralik ja võttis mu kümneka vastu. Samas, taksouksel olid hinnad eurodes. Buss Bristolisse alles ootas, mis sest, et lennuki maandumisest oli tunde möödas. Hakkasin bussijaama valuutavahetuspunktis endale naelu vahetama, kui tabasin end mõttelt…

…ega kell pole ju veel 9? Mkm, pigem alles 7. Ja lugesin instinktiivselt sekundeid: 4, 3, 2, 1… ja kõlas mobiiliäratus. Olen viimastel päevadel üritanud bioloogilist kella õigeks keerata (ärgates alati samal ajal) ja sellise intuitsiooni põhjal võib eesmärgi saavutatuks lugeda.

Jätkan arheoloogia teooria esseega.

10:15


26. november 2015, unes: Siis kui kana tuleb

Kohtusin just hiljaaegu Mark Mothersbaugh‘ga ja mul avanes suurepärane võimalus talle mitmeid küsimusi esitada ja niisama meid mõlemat huvitavatel teemadel vestelda. Sissejuhatuseks taipasin muidugi küsida, kas tema Lego-Energy dome oli väga palju raskem kui harilik Energy Dome. Sügavamate kompositsioonialaste probleemideni me oma dialoogis ei jõudnud, või vähemasti ei mäleta ma seda. Igatahes oli mul vaja juba kiirustada filmist Session 9 tuntud Danvers State Hospitali stiilis pansionaati, mille elanikel oli tegemist agressiivse tulnukaga. See ilmus suure hoonetekompleksi asukaid terroriseerima vaid öösiti ja sellele oli paika tutvustavas voldikus vihjatud vaid: “…siis kui kana tuleb.” See lapsemeelne määratlus “kana” tähendas pea igal ööl mitme elaniku vägivaldset hukkumist ja ülejäänutesse halvava hirmu külvamist. Aga mina jäin ellu. Sest oli aeg üles ärgata ja karmoškatundi andma minna.

P.S. Sellist kindlas paigas Xenomorphi eest varju otsimist olen unes näinud juba viimased 15 aastat. Mõnd inimest (last) mõjutavad õudusfilmid väga põhjalikult.

10:44


13. märts 2015, Tallinnas: Kas ta seto keelt räägib?

0:27


12. november 2015, Tartus: kääpad ja kivid

Hauast välja kaevatav pinnas, mis jääb päevaks-paariks värsket õhku hingama on justkui inimese elu taasesitus. Maapõuest tuleb kuhi esile, elab-on, laotatakse jälle tagasi hauda, aga nüüd juba pisut teisiti.

15:19


10. oktoober 2015, Tartus: Omas toas süüa

Tere.

Minu nimi on Matis Leima. Ma olen korporatsioon Sakala liige ja tervitan teid EKLi poolt tänase piduliku sündmuse puhul.

Mul on hea meel, et kalmistu, kus olen ikka suurematel pühadel lisaks esivanemate haudadele ka Vabadussõjas langenuid meeles pidanud, saab täna värske ja väärikama ilme.

Suure osa oma põhikooli- ja gümnaasiumiteest pidasin end patrioodiks. 2008. aastal ehitasin sõpradega kodumaja ette künkale Vabadussõja võidusamba kavandi eeskujul lumest skulptuuri. Aasta hiljem osalesin vaimustusega Vabaduse väljakul päris monumendi avamistseremoonial. Rahvuslikud loosungid, Eesti kannatuste- ja vastandumisterohke ajaloo tundmaõppimine ning sinimustvalge pidupäevabutafooria mõjusid noorele inimesele pimestavalt.

See kõik toimus aga justkui automaatpiloodil, mõtlemata pikemalt, milles siis seisneb vabadus, see kõigi rahvaste püha graal, pidulike ürituste müstiline peakangelane, millest me tänagi räägime.

Praeguseks seda vastust juba pisut aimates kasutan siiski endast hulga vanema ja väärikama mehe sõnu, kes ilmselt vastust teadis: “Ei saa seda tunnet sõnadega kirjeldada, mis tähendab oma jalgel olla, omas toas süüa ja oma armsate keskel juttu vesta.” Nii võttis vabaduseidee kokku korp! Sakala asutaja ja auvilistlane Oskar Rütli.

Vabadus soojas ja mugavas kodus oma ettevõtmisi planeerida ei tohi meie jaoks aga sugugi õigustada lodevust, parasiitlust, tähelepanematust ega pinnapealsust, ei isiklikus ega ühiskondlikus plaanis. Aina raskemini hoomatava infoühiskonna tormiliste protsesside meelevallas soovin, et hoiaksime oma selja sirge ja meele kaine, ning et valikuvabadus meie riigis ei asenduks valikute tegemisest loobumisega, ei nüüd ega edaspidi. Sest selle hinnaks on pealiskaudsus ja korruptsioon, tuim tüüpkäitumine ja kaos.

Innustan kõiki märkama pea sajandi eest istutatud vabaduse magusaid vilju nii argises olmes kui ka selles laiemas kontekstis, mis toimub Eesti piiridest kaugemal.

Seega – hoidkem oma lähedasi ja tehkem oma unistused teoks.

Aitäh.


13. september 2015, Tartus: It’s a small world after all

Õigustasin algkoolis heliloojaametit mõttega “muusika on ju igal pool, seda on kõigile vaja!” Töötanud päevakese mõningaid klaveripalu koondava noodikogumiku kallal võib seda uskumagi jääda, sest see-mina-siin teeb näe-sellist-muusikat ja keegi-kuskil hakkab-selle-vastu-huvi-tundma. See uskumus on aga nii kerge uppi lendama; näiteks, kui mängida õhtutunnil lahedat lauamäng “Lembitu” ja silmata samal ajal kanalilt iConcerts voogavat malbet möga. Lava ees tuhanded austajad, muusika tootja ja tarbija vahel on täisväärtuslik mõistmine. Maailmas leiduva muusika rohkus rabas mind seitsmetuhandendat korda. Appi tõttas kõrvadevaheline, mis rehkendas välja lohutuse.

Abiellusin 15 päeva tagasi. Minu laulatus ei toimunud Westminster Abbeys ja seda ei kantud üle rahvusvahelises televisioonis. Kuigi Abbeys oleks tore olnud. Suuremal osal 7st miljardist pole senini aimu, et 29. augustil midagi sellist juhtus ja – mina olen omakorda õnnelik, et ei pea süvenema kõigisse 29. augustil toimunud sündidesse, surmadesse, õnnetustesse, kriisidesse, mõne makedoonlase varba äralöömisega alanud masendavasse päeva ega Loode-Botswanas kahe armastaja vahel alguse saanud südantliigutavasse romanssi. Ma lihtsalt ei jõuaks.

Unustagem uskumused stiilis “It’s a small world after all” ning andkem enestele aru maisest maailmast kui hoomamatust seeneniidistiku kombel hargnevast inimühendusest. Suurele sõprusringkonnale ja tulusatele tutvustele vaatamata jääb meie argilaisa tähelepanu fookusest välja nii palju tänuväärseid inimesi ja mõtteid, mida paremal juhul mõtlemata mögaks tembeldame. Ja sinu elu on lõviosa võõraste jaoks samasugune möga.

Infovälja piirid müratulvast priiks, rohkem fookust sellele, mida armastad, rohkem tänutunnet ja andestust!

12:57


10. september 2015, Planet Earth: 15 kuud ilma prillideta


4. august 2015, Luhamaal: Minu arvamus

Aastaid tagasi keldris tuhnides leidsin veelgi enam aastaid tagasi kasutusel olnud joonelise vihiku pealkirjaga “Minu arvamus”. Kõige esimesel lehel ilutses pealkiri “Teadus”. Ja selle all arvamus: “Teadus on huvitav.” Ülejäänud vihikus laiutas tühjus.

Loodan, et käesolev lehekülg oma mõtetega pole nii tühi.

11:41


31. juuli 2015, Tartus: Noodikogumik “Luitekass”

Panin nädalakese eest kahese paki Mozartkugelneid kõrvale. Esimene selleks puhuks, kui karmoškalugude kogumiku lõpetan ja teine klaverilugude kogumiku puhuks. Muidu ma eriline magusapõhine enesemotiveerija pole, aga need maitsevad pagana hästi ja sattusid parasjagu ette. Vähemalt tahke meeldetuletus, kui muud mitte. Igatahes, sõin ma eile trükikotta minnes esimese kuulikese ära!

Kogumik on kaunis koondus karmoškal sündinud paladest, nende iseloomustused, mängimisjuhised, improviseerimissoovitused. Lood salvestasin enda helitehnikaga korp! Sakala inventeerimisel raamatukogu raamatukuhjade vahel ja ka need on noodikogumiku juhiste järgi digitaalselt kuulatavad. Kellele kõrva järgi, kellele noodi järgi, mõnele mõlemat. Kujunduses on kasutatud Kristel Linnutaja joonistusi Kiiora debüütplaadi tarbeks. Kasutust on leidnud nii mõnigi plaadilt välja jäänud mutukas. Noodigraafika ja küljendus kodukootud, trükiga toetas alati meeldiv copy.ee Tartus.

Ja mõelda vaid – juhuslikul kevadõhtul leidsin enne arvuti sulgemist FB kuulutuse, et Kultuurkapital toetab muusikaprojekte. Viskasin parema äranägemise järgi taotluse valmis. Ja siin on tulemus.

Peaaegu sama nauditav, kui tunda esimest, kes hankis puidu, teist, kes voolis neist kolm kitarri ja kolmandaid kes nendest imesid välja võluvad!

01:24


22. juuli 2015, Värskas: Milleks sulle helilooming?

Paar päeva ja ööd sirvimisi, lihvimisi, sõnastamisi ja esimene ülevaade ongi valmis. Muusika rubriigiga läks nii hästi, et peaaegu iga loo kohta sai üles pandud kas salvestus või noot. Mõne puhul mõlemad. Ka sai iga teose kohta pajatatud paar tutvustavat sõna, mis ehk hõlbustavad aimduse tekkimist.

Ligi 200st arvutis leiduvast noodifailist sõelusin välja 29 helitööd, millele andsin siinse portaali alalehtede näol eluõiguse. Kaalusin küll kaua – mõned lükkasin ka sahtlisse tagasi – aga selline see nimistu sai. Ühtegi aastat päris vahele ei jäänudki.

Nimekiri on küll hoolikalt koostatud, kuid ometi tabasin end mõttelt, et milline neist 29st see heliloomingu püha graal peaks olema ja kui püha graali vaid üks on, siis milleks üldse kõik need 29. Võiks ju iga helilooja oma looduga seda otsida või vähemalt aimatagi püüda. Järgmine mõte, millelt end tabasin, purustas õnneks selle püha-graali-dogma-illusiooni, mis kuulutab, et muusikat on maailmas liiga palju, seedi kõike elus kogetut 50 aastat, kuni oled täiuslik ja vala oma elu kolme akordi. Hell no! Ma arvan, et muusikat tuleb (koostöös pragmaatilise enesetsensuuriga) luua siis, kui tekib (tekitatakse) hea mõte ja kõigest loodust sorteerib igaüks endale niikuinii lemmikud välja.

Sama loogika kehtib 7 miljardi inimese ning nende kõigiga või siis ainult ühega suhtlemise kohta.

00:36


17. juuli 2015, Värskas: Algus

Kuu või paar olen plaanitsenud oma kunagist blogi ellu äratada. Esiteks, et kompenseerida nelja kuu pikkust pausi elukroonika kirjutamises, teiseks, et sõnastada peas keerlevaid mõtteid.

Tegude tegemist pärssis kahtlus kirjapandud mõtete otstarbekusest. Et pigem räägiks asjast näost näkku? Ent mõni mõte on väga üldine, mõnd adun aktuaalsena ja mõttelõnga tekstiks kudumine on kahtlemata arendav. Positive mutations!*

Nüüd siis, tehes viimaseid pingutusi debüütnoodikogumiku koostamisel, otsustasin, et siin lehel hakkab elama minu loodud muusika ja mõtted.

Kui arvuti desktop on mul kaunilt korrastatud, tegevused Google Calendaris õrrel reas ilutsemas, siis kirjutatud muusika osas valitseb kerge kaos. Löön nad nüüd siia rivvi. Hea endal järge pidada ja huvilistel kuulata.

22:54

*Positive mutations – Devo idee inimestega iga päev toimuvatest mutatsioonidest. Mõned on head, enamik halvad. “Make sure your mutations are positive!”


Blogi 2007-2012:

http://ikkamatiskessiisveeldotblogspot.blogspot.com.ee/